Inimese surm on andmekaitse seisukohalt keeruline teema, kuna ei üldmääruses, IKS-i seletuskirjas, Euroopa Andmekaitsenõukogu ega Andmekaitse Inspektsiooni juhistes ei käsitleta seda, mis saab isikuandmetest pärast inimese surma.

Üldmäärus kaitseb vaid elus inimeste andmeid ja seepärast on liikmesriikidel võimalus ise surnute andmete töötlemist piirata.

IKS-i §-s 9 on täpsustatud surnud isikute andmetöötluse erisusi. Surnud täiskasvanu andmed on kaitstud 10 aastat ja alaealiselt surnute andmed 20 aastat pärast surma. Selle aja jooksul tuleb järgida kõiki andmekaitsepõhimõtteid, sh leida töötlemiseks sobiv õiguslik alus. Pärast seda andmekaitse enam nendele andmetele ei laiene ning nende kasutamisel tuleb lähtuda üldistest teaduseetika põhimõtetest ja erialastest tavadest.

2.16.1. Surnud isikute andmete kaitse eesmärk on kaitsta teisi inimesi

Surnud inimese andmed võivad puudutada ka tema lähedasi. Seepärast tuleb meeles pidada, et kaitsmise keskmes ei ole mitte surnud inimese, vaid tema lähedaste huvid ja õigused. Kui teadlasel on ligipääs surnud isiku toimikule, dokumentidele, päevikutele või muudele materjalidele, on neis sisalduvate elus inimeste andmed endiselt kaitstud.

Näiteks võib keeruliseks osutuda surma asjaolude andmete töötlemine juhul, kui surma on põhjustanud elus inimene või kui surma põhjuse alusel saab teha järeldusi ka teiste inimeste tervise kohta. Samuti võib olla piiratud teabe kasutamine muudel alustel, näiteks kui sellest võib ilmneda lapsendamissaladus perekonnaseaduse § 164 tähenduses.

2.16.2. Pärast surma läheb nõusoleku andmise ja tagasivõtmise õigus pärijatele

Nõusolekupõhiste uuringute puhul tuleb arvestada, et surnud inimese andmete töötlemise nõusoleku saab anda pärija. Kui andmeid on kavas koguda surmajärgse kümneaastase kaitseaja jooksul, tähendab see teadlasele lisavaeva, sest ta peab välja selgitama pärijad ja nendega ühendust võtma. Mitme pärija korral saab nõusolekut anda ja tagasi võtta ükskõik milline neist. Pärijate puudumisel lähevad pärandatavad õigused pärimisseaduse § 18 lg 1 alusel üle andmesubjekti kodukoha omavalitsusele, kellelt saab nõusolekut küsida. Kui on ette teada, et surnud isiku andmete kogumisel on nõusoleku küsimine keeruline, võib kaaluda, kas on võimalik kasutada muud õiguslikku alust.

2.16.3. Muud andmesubjekti õigused pärijatele üle ei lähe

Mõnevõrra keerulisem küsimus puudutab seda, kuivõrd saavad pärijad kasutada üldmääruse kolmandas peatükis loetletud andmesubjekti õigusi. Kuna nõusoleku tagasivõtmisel võib surnu isikuandmete töötlemine osutuda ebaseaduslikuks, võiks sellest omakorda järeldada, et pärija võiks esitada ka üldmääruse artikli 17 kohase taotluse andmete kustutamiseks. Samas ei ole IKS-i seletuskirjas mainitud, kas ja kuivõrd on võimalik pärida muid andmesubjekti õigusi oma andmete suhtes. Kui pärija peaks siiski esitama taotluse andmete kustutamiseks, on võimalik toetuda üldmääruse artikli 17 lg 3 punktis d nimetatud üldistele eranditele, milleks on avalikes huvides arhiveerimine, teadus- või ajaloouuringud (vt ka p 2.9.4).

2.16.4. Teadlasel ei ole kohustust pidada arvet uuritavate elu ja surma üle

Üldmääruse artikli 11 kohaselt ei ole vastutaval töötlejal kohustust koguda isiku tuvastamiseks lisaandmeid ainult selleks, et järgida üldmääruse nõudeid. Kuigi artiklis 11 ei räägita otseselt andmesubjekti elusolemise tuvastamisest, võib siiski oletada, et sarnane põhimõte laieneb ka sellele, liiati kuna üldmäärus surnud isikute andmeid ei kaitse. Seega võib eeldada, et teadlasel puudub kohustus pidada arvet, kes tema uuritavatest on elus ja kes on surnud, ainult selleks, et tuvastada, kellel on õigus nõusolek tagasi võtta. Pealegi võib sellises elusolemise pidevas jälgimises näha eraldiseisvat eesmärki, millel ei ole teadustöö eesmärkidega midagi ühist ja mis seetõttu vajaks eraldi põhjendamist.

Paratamatult võib seega juhtuda, et pärast andmesubjekti surma ei tea lähedased tema uuringus osalemisest midagi ja teadlased omakorda ei tea, et andmesubjekt on surnud. Sellistele olukordadele tuleb läheneda juhtumipõhiselt. Kui andmesubjekt on andnud nõusoleku enne surma, võib uuringuga jätkata, kuid kui lähedane soovib nõusoleku tagasi võtta, tuleb sellega arvestada. Sel juhul peab pärija tõendama, et andmesubjekt on surnud ja tema on pärija. Tõestamiseks sobib surmatõend, mida teadlane aga ei pea kusagil talletama.

Andmesubjekti võimaliku surmaga arvestamisel puuduvad selged tavad. Kui teadustööd planeerides on teada, et andmesubjektide surm on tõenäoline – näiteks uuritakse väga eakaid või surmavalt haigeid inimesi või uuritavad teevad väga ohtlikku tööd –, võib kaaluda lahendusi, kuidas teadustööga seotud teavet juba varakult lähedastele edastada.

2.16.5. Surnute andmeid võib muul õiguslikul alusel töödelda

Kui teadustöö toimub muul õiguslikul alusel peale nõusoleku, siis ei muuda andmesubjekti surm andmetöötluse seisukohalt kuigi palju. Surnud isikute andmete kümneaastane kaitse (alaealistel 20 aastat) kehtib vaid andmesubjekti nõusoleku olemasolul, mida surma järel saab anda ja tagasi võtta pärija. Kui õiguslik alus on näiteks avalikes huvides ülesanne, võib andmeid edasi töödelda ka ilma andmesubjekti ja pärija nõusolekuta (vt ka alaptk 2.4). IKS-i § 9 lg 4 annab erandkorras võimaluse töödelda ilma pärija nõusolekuta ka inimese nime, sugu, sünni- ja surmaaega, surma fakti, matmise aega ja kohta.

 

  • No labels