Isikuandmete säilitamisel lahknevad andmekaitse ja avatud teaduse põhimõtted mõnevõrra. Minimaalsus- ja säilitamispiirangu põhimõte eeldavad, et isikuandmeid tuleb töödelda nii lühikest aega kui võimalik ning pärast eesmärkide täitmist tuleks andmed kustutada või anonüümida. Kuid avatud teaduse huvides on tagada juurdepääs teadusandmetele võimalikult kaua, vähemalt seni, kuni need on teadlastele või ühiskonnale väärtuslikud. Kuna teaduse seisukohast on oluline uurida ka ajaloolisi sündmusi ja arengusuundmusi, võrrelda varasemaid nähtusi tänapäevastega või mõista üldisemalt protsesside kulgu, siis ei saa määrata ühest tähtaega, misjärel andmed oma teadusliku väärtuse kaotavad.

Üldmääruse artikli 5 lg 1 p e kohaselt võib isikuandmeid isikustatud kujul säilitada esialgse eesmärgi täitmisest kauem, kui seda tehakse üksnes teadusuuringute eesmärgil ja sealjuures rakendatakse tehnilisi ja korralduslikke meetmeid inimeste eraelu kaitsmiseks. Seega pakub üldmäärus teadustööga seotud isikuandmete säilitamisel suuremat paindlikkust. Samas rõhutab Euroopa Andmekaitseinspektor esialgses arvamuses andmekaitse ja teadusuuringute kohta (lk 18), et seda erandit ei tohi kasutada viisil, mis õõnestaks andmekaitse üldisi eesmärke. Näiteks kuritarvitatakse teadustööga kaasnevaid privileege, kui isikuandmeid säilitatakse tähtajatult (säilitamispiirangu erand) ja samal ajal piiratakse isikute õigusi enda teabe suhtes (andmesubjektide õiguste erandid). Teadustööga seotud erandile saab seepärast toetuda vaid juhul, kui isikuandmete jätkuv säilitamine on õiguspärane, vajalik ja proportsionaalne.

Et isikuandmeid saaks algse eesmärgi täitmisest kauem säilitada, tuleb seega täita järgmisi tingimusi.